Siil on meie omapäraseima välimusega imetaja.
Tema keha katab okkaline nahk.
Siili pea on pika koonuga, väikeste silmade ja kõrvade ning lühikese kaelaga.
Selle inimsõbraliku loomaga on kindlasti igaüks kohtunud.
Siil armastab vaheldusrikkaid elupaiku - metsaservi, leht- ja segametsi, puisniite, parke, aedu, kalmistuid ning talle meeldib tegutseda peamiselt videvikus ja öösiti.
Paksu okasmetsa ta aga väldib.
Siil on ablas loom, kes sööb palju ja nii veedabki ta oma aega põhiliselt lehtedes tuhnides ja toitu otsides.
Ta on segatoiduline, kelle eriliseks lemmikuks on putukad, aga ka vihmaussid, konnad, hiired, linnumunad ja -pojad, maod, limused ning ära ei öelda ka raipest.
Siil on vastupidav rästikumürgile.
Suvel pole siil seotud kindla elupaigaga, ta magab kerratõmbununa otse maapinnal, talveune veedab aga sambla, lehtede ja rohukõrtega vooderdatud pesas.
Talvevarusid ta ei soeta, küll aga paksu nahaaluse rasvakihi.
Siil toob suve jooksul ilmale kuni kaks pesakonda poegi.
Maikuus sündivad siilipojad on paljad ja pimedad.
Pehmed okkad kasvavad juba mõne päevaga.
Emapiimaga toitmine kestab ~40 päeva ja kahekuused siilid on juba valmis iseseisvat elu alustama.
Siil toob palju kasu nii metsas kahjurputukate kui ka koduaias tigude usina hävitajana.
Sellepärast väärib ta igati kaitset ja tähelepanu, eriti maanteedel, kus ta kipub jääma märkamatuks.
(http://bio.edu.ee/loomad/Imetajad/imindex.htm)